lubasin, et kirjutan järgmise postituse siis, kui magistritöö on kirjutatud… noooooh, läks veits kauem, sest ma ei tahtnud peale selle kirjutamist enam midagi kirjutada (kes on lõputööd kirjutanud, teab millest räägin)
aka ma lõpetasin juhtimise ja turunduse magistrikava cum laude 2025. juunis.
küsimus, mis ma olen saanud: “kas cum laude oli eesmärk?” – jah oli! ma jäin bakat lõpetades 0.1-ga cum laudest ilma. kui magistrisse läksin, siis ütlesin endale, et vaatan, kuidas esimene semester läheb, aga annan endast parima. higistasin nagu lollakas enda magistitööga, et isegi kui see tuleb 4, siis saan öelda, et ma andsin endast kõik ja poleks paremini saanud.
siin olen mina enda magistritöö kaitsmisel ja siis kui teada sain, et kaitsesin töö 5 peale.
mul pole kunagi esinemisega probleemi olnud – 12. aastat näitlesin, käisin erinevatel lavadel, aga enne kaitsmist ma reaalselt pidin end täis s****ma. samal nädalal käisin proovikaitsmas, mis oli mõeldud inimestele, kes vajavad abi esinemisega ja õppejõud olid imestnud minu ilmumise peale, sest mul ei ole vaja abi esinemisega. päev enne tegin töökaaslastele preseka ja nagu puuga oleks pähe saanud, närv oli nii suur, et ma olin ära unustanud MIS MA OLIN TÖÖSSE KIRJUTANUD. kujutate ette, mis paanika mind valdas? kuidas see võimalik on? kui ma nüüd f**kupin kaitsmisega hinde, asi milles ma alati hea olen olnud… ja siis kui 31. mai klassi ette komisjoni ette astusin, mo käed värisesid nagu homset poleks. aga nagu iga esinemisega, esimesed minutid on rasked ja siis sulandun sinna sisse – hallo, ma olen selle töö ise kirjutanud, ise teinud kõik analüüsid, lugenud neid teadusartikleid, ma ei saa MITTE TEADA.
ja nii läkski, 1,5min in ja tundsin, kuidas paanika mo sees kaob. mo juht oli ka kuulama tulnud, et mind toetada ja küsisin hiljem, et oli väga aru saada, et ma närvis olin ning ta vastas, et paar minutit alguses, aga siis muutusin rahulikumaks. komisjon oli väga sõbralik, loomulikult nad olekski jäänud küsimusi küsima, aga ma läksin kaitsmiselt ära tundega, et ma olen endast 100% andnud, rohkem lihtsalt ei oleks saanud.
ja õhtul kui ÕISi avasin, vaatas mulle vastu tõsiasi, et ma lõpetan cum laudega. et. ma. lõpetan. faking. cum. laudega. lõputöö 5 ja keskmine hinne 4.9, siin kohal ma tänan kõiki sõpru, tuttavaid, tuttavate tuttavaid, kes selle pooleaasta jooksul mind toetas, hypes ja kannatas, kui rääkisin mida korrelatsioon- või regressioonanalüüsist leidsin. AITÄH TEILE!
mis on aga reaalsus? lõputöö kirjutamine ISE ei ole midagi hullu, aga see vaimne segadus on hull. las ma selgitan – ma mõtlesin maka alguses, et OKEI, ma olen ühekorra seda teinud, mis see teine kord siis kah ära ei ole… seni polegi hullu, kuni see aeg hakkab kätte jõudma, kus pead teemat valima ja siis sellest uurimisprobleemi ja -küsimused formuleerima. okei – DOABLE. aga siis kui reaalselt kirjutama hakkad seda, on nii palju küsimusi ja siis kõigil on oma arvamus – kursakas ütleb, et nii tuleb teha, õppejõud ütleb, et eiei hoopis nii ja juhendaja ütleb, et seda polegi vaja teha. keda ma siis kuulan? in the end ma jõudsin sinna, kus ma kuulasin iseennast – mina olen selle teadustöö tegija, mina olen see, kes sellega igapäev tegeleb. ja kui keegi küsib, midagi, mida ei ole mo töös, aga võiks, siis on akadeemiliseks vastuseks “See ei kuulnud minu töö skoopi.”
lisaks kui oodata juhendajalt väga palju tuge, siis i hate to break it to you – tal on palju tudengeid, keda juhendab ja ei pruugi olla sinu jaoks kogu aeg olemas, ehk sa pead iseennast accountable hoidma. jah, sa saad (parimal juhul) abi küsida ja saad sealt vastused, halvimal juhul ümmarguse jutu, millega pole sinu arvates midagi peale hakata. ja see on okei – magistritöö eesmärk on sind ka eluks ettevalmistada, aga me ei saa sellest siis aru, kui seal sees oleme. see situatsioon on võrdne sellega, kui tööl ei saa täpselt aru, mida tegema pead ja kui küsid, saad sellise umbkaudse vastuse ja mis sa siis teed? ei teegi seda tööülesannet või figure outid selle enda moodi? kes ütles, et ei teegi seda, palju õnne, ma tahaks samasugune pohhuist olla 😀 kes ütles, et figure outib, siis lõputööga on samamoodi. asi mis mind aitas oli see, et ma nummerdasin ära enda küsimused, kui need juhendajale saatsin ja ta vastas nende taha ning kui ei vastanud, küsisin uuesti. näitasin initsiatiivi, et kohtuda ja arutada.
aa ja mida ma unustasin mainida – mul oli selle perioodi peale kolm juhendajat… miks? sest esimesega me ei teinud kindlat kokkulepet, kui me rääkisime sellest aasta alguses, teisega ma tundsin, et mul on vaja karmimat kätt ja kolmas oli see, kes jäi. ehk see oli teekond, mille pidin läbima kõik paralleelselt enda miljoni küsimusega. lisaks enda sajamiljoni pooleli oleva projektiga (Eesti Tudengiauhinnad, TalTechi Turundusõhtu, Üliõpilasesindus, Juuliuse Jüngrid, Turundusklubi, enda ettevõte)
mida ma soovitan teha lõputööd kirjutades – kui teil on template dokument olemas, kasuta seda, elu on 100x lihtsam, kui kohe alguses õigesti vormistad. pane kohe viited juurde (mina kasutasin 5. aastat ülikoolis Zoterot ja märkisin seal teadusartikleid ära, mida kasutasin uurimisprobleemiks jne, sest KÕIK EI JÄÄ MEELDE, isegi kui arvad, et jääb – EI JÄÄ 😀 räägin kogemusest). ära kunagi tee copy-paste – plagiaadi oht on miljon korda suurem (kas siis kaob ära hirm, et töö on plagiaat? ei, isegi kui 101% ise kirjutad, siis hirm on ikka alles. miks? sest ÄKKI keegi maailmas on juba samamoodi kirjutanud, aga õnneks me elame Eestis, minu lõputöö oli üks väheseid, mis on sellisele teemale pühendunud) ÜHESÕNAGA, hirmud ei kao, sest ÄKKI, VÕIB-OLLA, aga nendest ei tohi lasta ennast heidutada, kui reaaselt ise enda töö kirjutad!
ja siis, samal päeval, kui lõpuaktus oli, kirjutas mulle programmijuht, et Eesti Turundajate Liit soovib lõputöid, mis võiks nende lehele üles minna ja komisjon on üheks tööks minu oma valinud. kirjutasin enda artikli valmis ning siin ta on – Margit kuulsust kogumas xD
aga aitab lõputööst.
“mis nüüd siis edasi?” – lause, mida olen liiga palju viimaste kuude jooksul kuulnud. “kas jääd ikka taltechi? kas lähed välismaale? mis sa siis nüüd peale hakkad? on sul mõtteid mis edasi?” ja mo vastus on alati sama olnud – ANDKE MA HINGAN KORRA 😀 lõpetamisest on möödas vaevu 1,5 kuud…
sellega, et ma ülikooli lõpetasin, lõpetasin ka üliõpilasesinduses. andsin Juulius Tipika sotsiaalmeediakanalid edasi. see oli selline tore-kurb hetk. sest ma olin seda 3. aastat teinud kogu hingega, aga ma teadsin, et on aeg edasi liikuda. selleks, et järgmine minu asemel tunneks, et mul on hea meel, et ta selle üle võtab, tegin ma väikse kingituse – elussuuruses telefoni, kus mõlemal pool on meie sotsmeedia kontod. ja ma ütleks, et talle meeldis see!
lisaks sellele tegin endale kingituse, tätoveerisin juuliuse oma jalale. tundub naljakalt jabur i know, aga te keegi ei tea, kui palju see armas-hirmus maskott mulle tähendab. mälestused, videod, kõik mis me oleme maskoti koordinaatoritega teinud, on lihtsalt niivõrd äge olnud!!!!!!
ehk siis esimest korda, 5. aasta jooksul, kui puhkuse võtsin, sain ma ka puhata! ma ei pannud Kreekast Juuliuse alla TikTokke, vaid koristasin 😀 every nooks & crannies sai puhtaks lakutud – rõdu nühkisin puhtaks, ostsin ripptooli (kus ma ka praegu istun), kõik tolm, mis oli aasta algusest kogunenud sai ära võetud, sebisin uue tolmuimeja, mida ei pea juhtmega mööda tuba vedama (lege mingi 80eukine tolmukas, mis teeb idekalt töö ära – otsisin odavat varstolmuimejat, mis nagu tõmbaks ka), pesin ära kõik pesu, mis mind pikemat aega juba ootas. magasin kaua, nii kaua, et magasin väljasõidule sisse, aga jõudsin lõpuks ikka kohale ja sain tudengiorgidele info edasi anda taltechi turundusest. ehk nautsin puhkust sajaga!
aga püsimatu nagu ma olen, siis piletilevi otsis sotsiaalmeedia parnterit ning panin kokku enda protfoolio ning nüüd teeme koostööd, ehk kes mõtleb, kas taltechiga kõik, siis ei. seda teen freelancerina peale enda täistööaega. sain käia õllesummeril ja ees on veel muid ägedaid projekte! ja siis võttis minuga ühendust üks ettevõte, kes tegeleb eesti erinevate artistidega ja otsis lisatuge reklaamide seadistamisega, ehk ka nendega teen hetkel koostööd.
seega vastus küsimusele “mis nüüd edasi saab?” ma ei tea. ausalt. aga tegevused ei saa kunagi otsa. sest uus õppeaasta on ees, aga mitte õppimiseks, vaid uuteks väljakutseteks. mega suur etapp elus sai läbi, aga ma olen kõigest 23 – terve elu veel ees. küll ma sinna väljamaale ka vaatan, aga vb lihtsalt mitte enne järgmist suve.
ma elan elu, teen asju, mis mulle meeldib, magan, saan õhtuti lihtsalt diivani olla (mida ma olen niiiiiii kaua oodanud) ja ei pea üle 17. aasta 1. septembril kooli minema! mis on selleks aastaks W in my book.
Leave a Reply