kas see ongi uus algus?

hei söber!

alustasin tegelikult selle tekstiga juba siis, kui blogi kohta instagrami polli tegin, aga nüüd üle kuu on möödas ja kustutasin kõik ära, mis kirjutasin ja alustasin uuesti

esiteks tänan kõiki, kes ütlesid, et go for the blog, mul oli vaja seda tõuget. ma küll ei ole jõudnud teha ühtegi positust peale selle, sest selle domeeni ostmine ja lehe üles seadmine oli liiga overwhelming mo jaoks.

aga siin ma nüüd olen ja alustan algusest – 2024. aasta november.
kolisin siis uude kohta, mis on konkreetselt uus – keegi ei ole veel selles korteris elanud ja kui seda vaatamas käisin, tundsin kohe, et see on mo kodu. küllaga oli peas palju küsimärke – kas ikka peaks kolima? kolin ju tühja korterisse, kas finantsiliselt tulen toime, et osta mööbel? kas ma suudan ikka iga kuu korteri eest maksta? kas ma tahan seda summat maksta? kui palju üldse peab maksma? mis on kommunaalid? mis värvi mööblit peaksin ostma? millal ma jõuan mööblit vastu võtta? ja veel sada tuhat muud mõtet. seni kuni ma reaalselt kolima hakkasin, tegelikult kahtlesin enda otsuses, aga see oli sama tunne, mis siis kui kodust välja kolisin.

kui ma reedel korteri vastu võtsin ja mõned asjad sinna viisin, siis juba tundsin, et see oli õige otsus. järgmine päev kolisin bolti bussiga kõik muud asjad sinna (also miks mul nii palju asju aastaga tekkinud oli…), pere aitas vana korterit koristada ja kokku tõmmata ning ka uut üles seada. see kolm nädalat, mis ma mõtlesin kolimise peale, olin ma ära tellinud voodi, madratsi, diivani ja elasin mõttega, et küll ülejäänud jõuab veel tellida. õnneks madrats ja voodi tuli reedel ning laupäeval sain juba uues kohas uues voodis magada, diivanit ootasin veel pikalt, aga kui selle ka kätte sain, hakkas korter täitsa enda nägu minema.

mis mulle tegelikult meeldibki selle korteri puhul – see on blank canvas – tee see selliseks, nagu just sulle meeldib. ja tbh siiamaani olen täiesti in love, iga päev on kurb tööle minna ja kui töölt tulles korteri ukse avan, on röömutunne nii suur.

kui aasta hakkas täitsa lõppu jõudma, siis järjest enam kippusid pähe mõtted, et ma tahan muuta enda elu ja elustiili, ma tahan rohkem aega endale, ma tahan olla röömsam, ma tahan olla elujõulisem, ma tahan olla toetavam. ja jah, ma kasutan meelega sõna tahan, mitte soovin. ja sealt põhimõtteliselt kõik alguse sai – new year, new me. (vana hea lause, mida iga aasta ütleme, aga see kord teadsin, et ma ei anna alla jaanuariga)

näha on ka, kes “annab alla” ja kes mitte, sest alati jaanuari alguses on jõusaalid fullys, aga mida rohkem jaanuari lõpp läheneb, seda vähemaks rahvast jääb ja nüüd märtsi alguses avastati taas, et oi suvi 3 kuu pärast ja peaks jõusaali minema, ja hommikul äpp näitab, et 30 inimest saalis. nüüd peaaegu märtsi keskel, hommikul äpp avada ja vaadata palju inimesi on (täna näiteks oli 9), näitab ära selle, kes andis hommikuse rutiiniga alla. ma absoluutselt ei väida seda, et kõik nüüd “alla andsid”, sest ma isegi ei jõua mõni hommik trenni, vaid lähen õhtul või nvl, aga saate mo pointist aru

nii, aga nüüd tagasi tulles teema juurde, siis eks see “vana mina” ikka vahepeal tõstab pead, aga üldiselt on nüüd üle 2 kuu möödas, kui muudatusi hakkasin tegema ja see kõik on ennast ära tasunud.

näiteks ma otsustasin, et kui ma suudan pühenduda inimestesse, tegevustesse nt kolm kuud, siis miks ma ei suuda iseennast esikohale tuua ja teha seda sama iseendaga – loe õhtuti raamatut, maga piisavalt, tee trenni, söö täisväärtuslikke sööke, naerata rohkem yadayada. kõik nii basic asjad, aga kui sa kord oled läinud seda teed, et anda maksimum kõiges, mis teed, siis päris prioriteedid hägustuvad ja ma sain aru, et aeg on seda muutma hakata, sest prioriteet peaksin ikkagi mina olema.

ehk uue korteriga tuli ka uus hingamine (“clean environment, clean mind”) ja nüüd üle 2 kuu ärkan iga tööpäeva hommik 6-7 vahel, lähen trenni, söön iga päev sama hommikusööki, õhtul teen mealprepi, loen raamatut, saan 7-8h und. ja ega selle eluviisiga ei ole mo elust ära jäänud sõbrad ja nendega väljaskäimine või tudengiorgide motivatsiooniüritused või sünnipäevad või projektidega tegelemine. tegelikult kõik mahub plaanidesse, kui seada prioriteete, sest iga asi ei vaja MINUTI pealt vastamist või tegutsemist, aga see on asi, mida ma olen pikalt harrastanud – keegi kirjutab, kohe pean vastama, keegi soovib midagi, kohe pean andma. nii ma annan iseenda rahu ja võimu ära ning ise seda teadmata.

on ju öeldud, et 20dad on avastamiseks, pole sellest kunagi aru saanud ja hakkan sinna 20date keskele jõudma, aga now i get it. ma olen novembrist saadik nii palju iseendasse aega panustanud, et ma reaalselt oskan nüüd ka öelda, mis mulle mingis situatsioonis meeldib või ei meeldi, miks ma mingites situatsioonides nii või naa moodi käitun. just oli üks moment, kus minuga kõnelev isik oli ründav ja mina olin vestluses ka kohe ründav vastu, sest see oli kaitsereaktsioon, mõtlesin veel paar päeva sellele situatsioonile ja kohe ka selles momendis sain aru, et ma ei peaks olema, aga ma ei osanud ka sealt ka enam kuidagi välja tulla. hiljem rääkisime omavahel sellest ja mõlemad saime aru, et me tegelikult ei olnud üksteise pihta ärritunud, aga sel hetkel oli lihtsam ennast nii väljendada. ma nüüd ei ütle seda, et ma olen full zen ja igas situatsioonis õigesti käitun (never), aga ma annan endast parima, et õppida ja teadvustada olukordades, mis on automaatne reaktsioon, miks see selline oli ja kuidas seda muuta.

aga üks on kindel – väsinud inimene on kiiremini ärrituv, kui puhanud inimene, ehk uni on niiiivõrd oluline, isegi kui sellest sel hetkel aru ei saa. tean isegi väga paljusid olukordi, kus hinge all on paar tundi und ja kõik ajab endast nii välja. loo moraal – maga piisavalt.

aga seoses uue hingamisega, tegin täpselt kaks kuud pausi ka alkoholist. esiteks sellepärast, et mul on nii rasked pohmakad, järgmine päev 101% maha kantud ja teiseks sellepärast, et fookus on tegelikult magistri lõpetamisel (kirjutan seda, teades isegi väga hästi, et pole viimasel ajal teooriat kirjutanud, aga vähemalt on küsimustik on välja läinud ja vastused käes) – tahan ma seda või mitte. sest magistrikraadi omandamine on projekt, sellel on algus ja lõpp ning ma ei taha seda lõppu venitada, vaid tahaks rahus elu nautima minna.

ja kust tuli pealkiri “Metamorfoos: mõttevihm minust ja maailmast”? metamorfoos tähendab (olemuslik) muutumine, teisenemine. see on see, mida me kõik teeme, küllaga kas teadlikult või mitte. mina valisin selle teadliku tee, teades, et ma nkn kõike teadlikult ei tee, aga tahaksin aru saada, mida teen ja mida mitte. üks väga filosoofiline lause tuli siit praegu xD

ühesõnaga, sain nüüd otsa lahti tehtud ja annan insta storys märku, kui on uued mõtted, mille olen kirja pannud. aitäh, et siiani jõudsid ja kui on mõtteid, mida sooviksid minuga jagada, siis mo DM on avatud 😉