100 asja korraga

juhhu söbrad! küsisin instas, et mille kohta sooviksite lugeda ja mitmed kirjutasid, et kuidas mitut projekti/asja/tegevust korraga teha. and i am here to deliver 😌

ma olen elus alati rööprähkleja olnud – põhikoolis läksin õpilasesindusse, aitasin projektide korralduses kaasa, olin klassivanem yadayada. ehk ma mind polnud väga kodus. sama asi oleks olnud kohe ka ülikoolis, aga tuli COVID, mis tähendab, et peaaegu kaks aastat koolis väga käia ei saanud. kuid ma tundsin, et ma ei saa lasta ülikooli kogemusel raisku minna selle viiruse pärast. õnneks enne täielikku lockdowni oli eelnädal ja paar nädalat saime koolis olla, ehk siis käisin tudengiorgide infoõhtutel ja liitusin kahe organisatsiooniga, BEST-Estonia ja Turundusklubi (TK). TK tegi lockdowni ajal koos amongi mängimist jne ja võtsin nendest osa, et ma ei kaotaks väärtuslikku ülikooliaega.

ja kui esimene semester lõppes, kirjutas TK üks juhatuse liige, keda tundsin enne ülikooli tulemist, et ta kahjuks peab turkom positsioonilt taanduma, kuid arvab, et ma võiks selle üle võtta. ütlesin, et pean kaaluma ja annan vastuse paari päeva jooksul. jah, ma pidin kaaluma – verivärske ülikoolis ja nii vastutusrikas roll (kui te arvate, et ma ei karda midagi, siis õnneks see nii pole, muidu ei oleks kuhugi edasi areneda!) ja fast forward, otsustasin selle positsiooni vastu võtta (tbh ma arvan, et elu üks parimaid otsuseid, sest sellest seltskonnast on saanud teine pere!) hüppasin pea ees vette ja kui ülikooli esimene aasta oli läbi, olin ma uus TK esimees.

ma pidin lambist aru saama kuidas ühe mittetulundusühingu fintantse hallata, tegema projekte, suhtlema TARTU MAAKOHTUGA….??? see oli hell of a ride. samal ajal kandideerisin ma üliõpilasesindusse (ÜE) reklaamikoordinaatoriks, kuhu ma ka sain ehk asjad, mis mul laual olid – täiskohaga õppimine, TK juhatus, ÜE positsioon, töötamine. ma ütlen ausalt, et ma ei osanud absoluutselt hallata seda, mille ma ise olin endale võtnud. kannatasid nii mina kui ka inimesed mo ümber, sest ma olin nii stressed out, COVID piiras kõike ja viha sai most võitu, niiet ma tahtsin saada ülikooli psühholoogi vastuvõtule, aga järjekord oli nii pikk, et ma sinna lõpuks ei saanudki. ja muud ei jäänud üle, kui ise vaadata enda asjadele otsa ja leida viis, kuidas kõik asjad ära teha.

kui 3. ülikooli aasta oli käima läinud, siis oli mul laual lõputöö, TK projektid, ÜE sotsiaalmeedia tegemine, kujundamine-küljendamine, podcasti tegemine, suhe mis oli lõppemas ja muud nipet näpet projektid – HANDFUL of stuff. ja kui ma bakatöö ära kirjutasin, siis teadsin, et kui makasse saan, siis ma ÜEst ära ei lähe, vaid teen maka lõpuni. ja siis läksin tagasi TK juhatusse 😆, alustasin täie hooga Juuliuse Jüngrite sotsiaalmeediaga, lõime uue MTÜ ja hakkasime korraldama Eesti Tudengiauhindu (TUNNE) ja tagatipuks puksisin ennast TalTechi turundusse täiskohaga tööle – ehk mo magistriaeg oli täpselt selline 9-17ni töö, 17-21 kool ja kõik muu aeg pidi jagunema õppimise, projektide ja magamise vahel. kas midagi kannatas? jah, kool. aga kas ma sain asjad tehtud? jah, sest ma pole nõrk (ja ka sina pole!) kas ma nutsin korduvalt? jah, aga silmi peab puhastama! kas see oli väärt seda? jah, sest see aeg läheb sitaks kiiresti mööda! alles ma alustasin magistrit, tänaseks on see lõpetatud (selliste asjade puhul on hea vaadata neid ka kui projekte, sest sellel on kindel lõpptähtaeg ja tuleb see aeg lihtsalt ära surviveda ja teha nii palju, kui jaksab ja saab)

magistri esimese aasta lõpus tegin ma endale ka oma OÜ ära, ehk ka sealt hakkas tööd sisse voolama. ja siis sain ma aru, et okei – LIIGA PALJU ASJU. ÜE-s lahkusin kujundaja-küljendaja positsioonilt ja loobusin podcasti tegemisest – see oli hea ka sellepärast, et muidu oleksin pidanud kolm positsiooni magistri lõpus korraga üle andma. ehk mulle tuli veidi vaba aega “juurde”, aga tegelikult mitte. sest asju laual oli ikkagi palju.

täna, kui ma seda postitust kirjutan, võin öelda, et mul on vaba aega, aga see on sellepärast, et ma ise teen kõik selleks, et seda oleks ja ei ütle enam kõigele jah – miks? sest ma hakkan vanaks jääma xd ja sp et ma olen ära elanud selle ülikooli aja, kus kõiki kogemusi tahtsin saada – need on nüüd olemas.

õpingutega oli see, et kuna ma olin mingeid õppeaineid juba bakas teinud, siis tõin need üle ja ei pidanud makas neid enam tegema. aga probleem oli selles, et magistritöö tahtsin ära kirjutada nende asjade vahelt ja mitte lihtsalt ära kirjutada, vaid 5 saada. võtsin kolm nädalat õppepuhkust ja siis nädala puhkust enne esitamist. nagu varasemalt kirjutasin, siis jaanuarist muutus kõik mo peas, mindset oli see, mis tegi kõik võimalikuks. reaalne rutiin IGA. JUMALA. PÄEV. – 6.30 üles, trenni, tööle, koju, söögi tegemine, lõputöö kirjutamine ja projektide tegemine. ja siis oli aeg ära anda ka ÜE sotsiaalmeedia, TK revisjoni aeg sai läbi, magister sai läbi. “pikad projektid” said läbi.

aga ikkagi, kuidas ma seda kõike haldasin? kui ma sulle kohe vastaks ilma mõtlemata, ütleks “aaa ma ei tea” või see “kes teeb, see jõuab”, aga tegelikult oli seal taga ikkagi struktueeritud töö ja mõned magamata ööd.

1. ma kasutasin kõige jaoks, Notionit – kõik tööasjad, projektid, enda tegevused, kõik läksid Notionisse ja sealt iga päev vaatasin, mis asjad vajavad tegemist. notion saab olla ka telefonis ja nad teevad pidevalt uusi update’i – just tuli offline võimalus ka, mida enne ei olnud. siiralt soovitan sinna sisse vaadata – https://www.notion.com/ see aitab elu lihtsamaks teha
2. ma panin kalendrisse kirja tegevused, mida pean tegema – nt E ja K õhtud ning mõned nädalavahetused (ilma õppepuhkuseta) olid lõputöö kirjutamiseks. T ja N tegelesin muude projektidega.
3. kui projekti alustasin määrasime tiimiga kindlad koosoleku ajad, ehk kui mina ja ka teised ei jõua enne tegeleda teemaga, siis vähemalt on iga nädal see ÜKS koosolek TUNDAEGA, kus kõik on mõttega kohal ja tegelevad.
4. hoidsin enda lubadusi või kui teadsin, et ei jõua midagi ikkagi teha, RÄÄKISIN SELLEST. kõige suurem viga, mida tehakse projektide puhul on see, et puudub kommunikatsioon. rääkige liikmetele või valdkonnajuhtidele, kui te ei jõua, sellest algab usaldus.
5. mul olid sõbrad, kellele sain vinguda – ükskõik millest ja kui olin pahane nende peale, aga tegelt asi ei olnud üldse nendes, vaid mingi muu mure sai võitu, siis hiljem vabandasin.
6. ma ei käinud nädalavahetusiti väljas (ja kui käisin tundsin süümekaid JA SEE EI OLE ÕIGE!). see oli pigem selline “otsus”, et kui mul ei ole plaane, siis ma ei lähe välja, vaid tegelen asjadega, mis vajavad tegutsemist või vaatan filmi ja PuHkAn… vaatan filmi vms.
7. lülitasin välja KÕIKIDE appide notificationid, mis ei ole olulised. olgu see FB, snapchat, tiktok jne. ma kunagi ei ole pannud endale seda ajapiirangut, mida saab panna, sest ma suudan hoida ennast eemale, kui on vaja. küllaga kui mul tuleb igast äpist kogu aeg teateid, mo aju plahvatab. ja siis ei keskendu ühelegi asjale
8. unsubrscribesin e-mailidest, kust kogu aeg uudiskirjad tulid või muutsin selle vahemiku suuremaks (osadel on see võimalik)
9. kui asju hakkas liiga palju sisse voolama kõikide ülesannetega, siis võtsin lihtsalt paberi ja pastaka ning panin sinna kõik kirja, mis pähe tuli ning hakkasin neid lahendama ja tõmbasin selle maha, kui oli tehtud.
10. pühapäevad on kodupäevad – nii palju, kui sain/saan on P lõuna perega veetmiseks. ja ülejäänud päev kodu koristamiseks – voodipesu vahetamine, pesu pesemine, tolmu võtmine yadayada. see aitab pea selgeks saada uueks nädalaks.
11. panin valmis iga õhtu uue päeva asjad – olgu selleks kott, kuhu panna tehnika, märkmik jne või järgmise päeva lõuna, riided jne. minu jaoks on pühapäeva öö vastu esmaspäeva alati mega raske – ülikeeruline magama jääda ja hommikul ärgata. ehk kui ma pühapäeva õhtul E hommikuks kõik valmis panen, on hommik 10x lihtsam.
12. hakkasin enne magama minekut lugema raamatuid – vali oma lemmik, olgu see fictional või mitte, aga ära ole telefonis enne magama minekut.
13. jätsin maha energiajookide joomise – KEEGI EI VAJA NEID. sellest kirjutan mingi aeg pikemalt, aga reaalselt, kõik on palju parem peale seda, kui kõik energiajoogid ukse taha jätsin.
14. viimaseks – kõik ei pea olema perfektne, peaasi, et asi saab tehtud ja keegi ei saa kannatada. ükski projekt ei vääri seda, et selle lõpuks kõik maoli oleks ja pigem on halb kogemus, kui hea (neid halbu kogemusi peab ka kindlasti olema, aga saate aru küll, mida ma mõtlen!) inimesed märkavad seda mida sa teed rohkem, kui sa arvad ja nad imetlevad seda!

ehk siis, kuidas hallata 100 projekti korraga? leia endale süsteem, mida sa järjepidevalt kasutad, declutteri oma aju ja telefon, sest neid sa kasutad igapäev kõige rohkem. kirjuta asju üles või tee märkmeid. pea meeles, et kõigil on oma mured ja mõtted ning vahest valatakse need esimesele ette juhtuva inimese peal välja ja ära lase sellel ennast liiga palju kõigutada – it isn’t that serious. või nagu mel robbins ütleb – LET THEM (kes pole lugenud, lugege seda raamatut) ja siis LET ME. me kõik elame ja tegutseme nii nagu arvame, et on parim, aga vahest tuleb vaadata kõrvalt iseennast ja enda tegevusi ning hinnata, kas on vaja neid kõiki asju teha? kas millestki saab loobuda? kas need asjad aitavad mul lähemale jõuda mo goalini? ja sellest lähtuvalt tegutseda.

elu väärib elamist ka peale nende kõikide projektide – sõpradega väljas käimine, reisile minemine, pidutsemine jne – ja need projektid viivad kokku uute võimalustega elu nautimiseks, lihtsalt kõigel on oma piir. 😉 ehk ärge unustage iseenda eest hoolitseda kallad! 🥹 tehke asju, mis teile meeldivad ja pange all outi, kuid tundke iseennast, millal tuleb pidurit tõmmata!

luv ya!

siin teile ka natuke pilte enda ajast – ehk ärge unustage jäädvustada oma teekonda! need rõõmsad mälestused on kõike väärt! kui teil on rohkem küsimusi või soovid mõtteid jagada, siis kirjuta ❤